Hellou from Utrecht

Paljud Teist on hakanud imestama kuhu ma küll kadunud olen. Igatahes saadan teele  tervitusi Hollandist, täpsemalt Utrechtist. Olen siin õpingute eesmärgil, võtsin kursuse " A Joureny through Dutch Art".  Kindlasti üks suurest kursuse osast on tihedad ekskursioonid muuseumitesse, arvatavasti saan oma muuseumite doosi kätte ja küllustust kunstist.

Võin öelda,et olin Schipoli lennujaama all asuvas raudteejaamas nagu tõeline väike eksinud  tüdruk, kes küsis  haledal toonil vähemalt kümnelt inimeselt sisuga " Excuseee mee, can you please help me to find where can I get the train to Utrecht" aga nagu näha, siis jõudsin ilusti sihtpunkti. Registratsiooni lauast sain võtmed kätte ja tutvusin ka oma tulevaste "elukaaslastega" kellega ma siiani kõige enam suhtlemisaldis olen, Nolan ja Shira Ameerikast. Ilm on olnud üsna ebameeldiv ehk siis niiske ja külm, selle koha juures sooviksin tervitada oma ema. Päev ennem lahkumist uuris ta ilmaennustust eestis ja kirus ,et ilm saab olema hirmus, mille peale mina itsitasin " nänänänänä, minaaa lähen Hollandisse, mul pole Teie ilmast midagi".
Vähemalt polnud mina ainuke, kes ohtralt shortse ja maikasid kaasa pakkis ja nüüd lihtsalt kapipõhjas aega veedavad.

Minu ajutine pesa asub teistest elamutest tublisti eemal tn Kanaalstraat , tegemist on endise haiglahoonega, mis lisab veidi kõhedust juurde. ( ilmselgelt liiga palju õudusfilme vaadanud) Teadagi on köögid, wc ja pesemisvõimalused ühiskasutuses ja need kes on elanud ühiselamus, teavad mille üle ma kurta saaksin.
Minu korrusel elavad Korea neiud, muudkui sädistavad oma keeles ja on lihtsalt liiga nunnud ja rõõmsameelsed minujaoks ja inglise keele oskus on allapoole arvestust ( miinus koolile, et nad sama rahvuse inimesed ühte ruumi paigutavad), aga arvan, et samas võin minagi neile kahtlane tunduda, oh seda rahvusvahelist olukorda küll.

Räägiksin veel natukene linnast, ma armastan seda arhitektuuri, enamus hooned on kui minu unelmate kodu. Mulle sümpatiseerivad ka laev- ja ujuvad majad , rahvast ( kui ma kellegile otsa koperdan, siis ma ei saa pilke sisuga " mida sa loll lehm koperdad" vaid mulle naeratatakse muhedalt). 
Väga suur pluss ratta liiklusele, mootorsõidukite kasutus on siin minimaalne. Linnas valitseb rattakultuur, mis on väga omapärane vaatepilt.
 Noormees rattal teises käes oma hiiglaslik tsello, noor ema lastega, üks pakikal istumas, teine ees korvis ja mahutatakse ära ka ostukotid, vihmasel ilmal, pakikal istuv kaaslane, kes hoiab "juhi" peakohal vihmavarju, kõrges vanuses ratturid jne. Eesti jalgrataste arv ei korva kuidagimoodi siinse ühe linna rataste arvu. Kavatsen kindlasti Teid järgmine- ülejärgmine kord sellise pildimaterjaliga kostitada.

Miinuseks võin nimetada kallivõitu toidu ja pirtsaka ilma üle.

Nii, nüüd on minu jutt pikale veninud ja ka igav, kindlasti olen paljud asjad mainimata jätnud aga kavatsen teid oma tegemistes kursis hoida. Siiani Teile pildimaterjali, millest enamus koosneb tänasest Amsterdami külastusest.